MONDAY, JULY 7

192K AAC

SPECIAL PROGRAM: Les Sagas musicales
Luciano Pavarotti, tènor superstar (1/7) : L'Enfant de Modène (1935-1960)

Épisode 1/7 : L'enfant de Modène (1935-1950)

Notre histoire commence à Modène, une petite ville tranquille du nord de l'Italie où naît Luciano Pavarotti en 1935 : une enfance heureuse, entre un père ténor et une mère dynamique, bientôt marquée par l'ombre de la guerre.

Voici - en sept épisodes - l'itinéraire de ce fils de boulanger de Modène devenu le roi du contre-ut. Luciano Pavarotti a régné sur les scènes d’opéra du monde entier avant de se transformer en star mondiale enchaînant les concerts dans les stades, touchant des millions d’auditeurs hors du cercle classique de l’opéra. Un destin hors-norme que vous conte Côme Jocteur-Monrozier.

Ce premier épisode traite de l'enfance de Pavarotti, de sa famille et de son entourage. Une enfance qui a aussi été marquée par la terreur du fascisme italien.

“Ce dont je me souviens le plus de mon enfance, ce sont les jeux, à toute heure du jour. J’aimais et j’aime toujours à la folie les sports.”
William Wright et Luciano Pavarotti, Pavarotti : ma vie, Montréal

Programmation musicale :
GIUSEPPE VERDI
Luisa Miller : Sinfonia
Orchestre du Metropolitan Opera de New York
James Levine, Chef d’orchestre
SONY 1992

NINO ROTA
Huit et demi : 4. Lo sceicco d'Arabia – suite pour orchestre
Orchestre Philharmonique de la Scala de Milan
Riccardo Chailly, Chef d’orchestre
DECCA 2019

CESARE ANDREA BIXIO
Vivere !
Tito Schipa, Tenor
IMC MUSIC 2005

TRIO LESCANO
Maramao perché sei morto (feat. Maria Jottini)
JB PRODUCTION 2013

GIACOMO PUCCINI
Crisantemi (Chrysanthèmes) – pour orchestre à cordes
Orchestre Symphonique de Londres
Antonio Pappano, Chef d’orchestre
EMI 2001

HECTOR BERLIOZ
Les Troyens : Marche
Orchestre Symphonique de Detroit
Paul Paray, Chef d’orchestre
MERCURY 1993

PAOLO TOSTI
Aprile – pour ténor et orchestre
Luciano Pavarotti, Ténor
Philharmonia Orchestra
Piero Gamba, Chef d’orchestre
DECCA 1985

GIACOMO PUCCINI
Turandot : Signore ascolta (Acte I) – Air de Liu
Mirella Freni, Soprano
Orchestre de l’Opéra du Peuple de Vienne
Argeo Quadri, Chef d’orchestre
PREISER 1959

GIACOMO PUCCINI
La bohème : O soave fanciulla (Acte I) – Rodolfo, Marcello, Mimì
Mirella Freni, Luciano Pavarotti, Rolando Panerai
Orchestre Philharmonique de Berlin
Herbert von Karajan, Chef d’orchestre
DEUTSCHE GRAMMOPHON 1987

FRANZ DOPPLER / KARL DOPPLER
Rigoletto fantaisie op. 38 – arrangement pour 2 clarinettes, cor de basset et orchestre à cordes
Rainer Schottstadt, Orchestrateur
Daniel Ottensamer, Andreas Ottensamer, Ernst Ottensamer
The Clarinotts
DEUTSCHE GRAMMOPHON 2016

SAMMY CAHN / NICHOLAS BRODSZKY
Be My Love
Mario Lanza (ténor)
RCA 1999

GIACOMO PUCCINI
Suor Angelica : Intermezzo
Orchestre Philharmonique de Berlin
Herbert von Karajan, Chef d’orchestre

GIUSEPPE VERDI
Luisa Miller : Il foglio dunque ?... Oh ! Fede negar pottessi (Acte II Sc. 3) – Rodolfo, un paysan
Quando le sere al placido (Acte II Sc. 3) – Rodolfo
Luciano Pavarotti, Fernando Pavarotti
National Philharmonic Orchestra
Peter Maag, Chef d’orchestre
DECCA 1976

NARCISO CASANOVAS
Caligaverunt oculi mei – répons de la semaine sainte
Casademunt Sergi
Capella et Escolania de Montserrat
Ireneu Segarra, Chef de chœur
BNF COLLECTION 2013

GAETANO DONIZETTI
Lucia di Lammermoor : Tu che a Dio spiegasti l’ali (Acte III, 2e partie) – Edgardo, Raimondo, chœur
Beniamino Gigli, Ezio Pinza
Chœur du Metropolitan Opera de New York
Orchestre du Metropolitan Opera de New York
Giulio Setti, Chef d’orchestre
PATHE MARCONI (EMI)

OTTORINO RESPIGHI
Antiche danze ed arie per liuto, Suite n°3 P 172 : 2. Arie di corte – pour orchestre à cordes
I Musici
DECCA 2022

GAETANO DONIZETTI
Don Pasquale : Com’è gentil la notte a mezzo april (Acte III Sc. 6) – Air d’Ernesto et chœur
Luciano Pavarotti, Ténor
New Philharmonia Orchestra
Leone Magiera, Chef d’orchestre
DECCA 1987

GIACOMO PUCCINI
Manon Lescaut : Intermezzo (Acte III)
Orchestre du Metropolitan Opera de New York
James Levine, Chef d’orchestre
SONY 1993

Programmation complémentaire :
GAETANO DONIZETTI
L’élixir d’amour : Quanto è bella, quanto è cara !
Luciano Pavarotti
Orchestre de Chambre Anglais, Ambrosian Opera Chorus
Richard Bonynge, Chef d’orchestre
DECCA 1971

GIUSEPPE VERDI
La traviata : Alfredo ! Amato Alfredo ! (Acte III)
La traviata : Parigi o cara (Acte III)
Renata Scotto, Luciano Pavarotti, Noelle Roberts
Orchestre de l’Opéra Royal de Covent Garden
Carlo Felice Cillario, Chef d’orchestre
GREAT OPERA PERFORMANCE 1965

GIUSEPPE VERDI
Un ballo in maschera : Forse la soglia attinse / Ma se m’è forza perderti (Acte III)
Luciano Pavarotti, Ténor
Orchestre de l’Opéra d’État de Vienne
Edward Downes, Chef d’orchestre
DECCA 1968

VINCENZO BELLINI
Les puritains : Ad Arturo onore (Acte I Sc. 3)
Les puritains : A te o cara (Acte I Sc. 3)
Chœur de l’Opéra Royal de Covent Garden
Orchestre Symphonique de Londres
Richard Bonynge, Chef d’orchestre
DECCA 1973

PAOLO TOSTI
Non t’amo più ! – arrangement pour ténor et orchestre
Luciano Pavarotti, Ténor
Orchestre du Théâtre Communal de Bologne
Douglas Gamley, Arrangeur
Richard Bonynge, Chef d’orchestre
DECCA 1974 (1 hr., 30 min.)

SPECIAL PROGRAM: Luigi Boccherini Sonata wiolonczelowa c-moll G2b,
wyk. Steven Isserlis – wiolonczela, Maggie Cole – klawesyn;

Józef Haydn Symfonia A-dur Hob. I/59 „Ogień”,
wyk. Orchestra of the Eighteenth Century, dyr. Frans Brüggen;

Wolfgang Amadeus Mozart Welcher Wechsel herrscht… Traurigkeit ward mir zum Lose – aria Konstancji z opery Die Entführung Aus Dem Serail KV 384,

Ch’io mi scordi di te?... Non temer, amato bene KV 505,

wyk. Anna Prohaska – sopran, Ensemble Resonanz, dyr. Riccardo Minasi;

Leopold Mozart II Sonata B-dur,
wyk. Christine Schornsheim – hammerflügel (1 hr., 20 min.)

It’s New Year’s Eve and the charmingly mischievous Eisenstein finds himself embroiled in a night of pure chaos. As champagne flows, a series of hilarious misunderstandings unfolds, turning the pursuit of mischief into a sparkling confection of masked mayhem and high-spirited hijinks! 

Johann Strauss’ beloved operetta is celebrated for its vibrant score and comedic brilliance. Winthrop Hall is transformed with Viennese charm in this concert production led by Asher Fisch and featuring a captivating all-star Australian cast. 

Recorded live in concert by ABC Classic at Winthrop Hall UWA on the 15th of March 2025. Producer Gavin Fernie. Engineers Gavin Fernie and Jeremy Turner. 

Program.

Johann STRAUS II: Die Fledermaus

Artists.

Paul O’Neill (Gabriel von Eisenstein)
Rachelle Durkin (Rosalinde)
Jessica Blunt (Adele)
Andrew Goodwin (Alfred)
Samuel Dundas (Dr Falke)
Stuart Laing (Dr Blind)
Warwick Fyfe (Frank)
Ruth Burke (Prince Orlofsky)
Michael Loney (narrator/Frosch)
WASO Chorus
The West Australian Symphony Orchestra
Asher Fisch (conductor)

SPECIAL PROGRAM: FESTSPIELZEIT
Tage Alter Musik Regensburg
Hathor Consort
Viola da gamba und Leitung: Romina Lischka
Solistinnen: Dorothee Mields, Hana Blažíková, Sopran
Barbara Strozzi: "Ein musikalisches Porträt in fünf Akten"
Aufnahme vom 6. Juni 2025

Anschließend: The Beggar’s Ensemble (Teil 1)
Violine und Leitung: Augustin Lusson
Werke von Jean-Philippe Rameau, Joseph-Nicolas-Pancrace Royer, Jean-Marie Leclair und anderen
Aufnahme vom 8. Juni 2025 (2 hrs.)

Ooperiõhtu: Kurt Weilli satiiriline lauludega ballett "Seitse surmapattu"

Kurt Weilli ja Bertolt Brechti irooniline ballett "Seitse surmapattu" muigab ühiskondliku valmisoleku üle ohverdada tõelised väärtused rahalise kasu nimel. Mängib Londoni Sümfooniaorkester Sir Simon Rattle'i juhatusel, peaosas on maailmakuulus Tšehhi mezzosopran Magdalena Kozena.

20. sajandi künnisel Saksamaal sündinud Kurt Weillist sai mõjukas teatriuuendaja, kes II maailmasõjale jalgu jäädes jõudis välja Broadwayle.

Weilli koostöö kirjanik Bertolt Brechtiga on teinud heliloojast revolutsioonilise nime muusikateatriloos. Weill ja Brecht kuuluvad samasse ritta duodega nagu Mozart ja Da Ponte, Gilbert ja Suillivan ning Rodgers ja Hammerstein.

Loomeisiksused ei saanud kuigi hästi läbi, siiski kuulub nende terava sotsiaalse satiiriga silmapaistev ühislooming 20. sajandi kullafondi.
Kuulame nende viimast koostööd, lauludega balletti "Seitse surmapattu", mis esietendus Pariisis.
Seda põnevat ja ebatavalist teost võib vaadelda ka kommentaarina 1930ndate Berliini dekadentsile.

Kurt Weill sündis 1900. aastal Saksamaal ja tema anne avaldus varakult.
Ta alustas klassikalise väljaõppega, luues sümfooniaid ja keelpillikvartette, elu lõpul sai temast Broadway üks edukaimaid viisiseppasid.
Weill põgenes Berliinist Pariisi 21. märtsil 1933. Tema muusikat ei saanud kodumaal enam esitada, nii et talle jäid vaid 500 franki ja kohver.
Ta alustas Pariisis otsast peale, jättes maha oma kodu, hulga partituure ja juurdepääsu pangakontole. Õnneks leidis Weill peagi Pariisis tööd ja seda äärmiselt ebatõenäolisest allikast.
Muinasjutuliselt jõukas inglane Edward James, kes kuuldavasti oli kuningas Edward VII vallaspoeg, oli hädas oma naise, Austria balletitantsija Tilly Loschiga. Neil olid suhted keerulised ja James otsustas asju lappida, korraldades Pariisis balletietenduste hooaja, kus pidi osalema ka tema naine.
Hooaeg sisaldas uut kaasaegset teost ja James uskus, et Weill on just selle töö jaoks õige mees.
Algselt pöördus Weill libreto jaoks Jean Cocteau poole, kuid et viimane keeldus, tegi James ettepaneku teda asendada Bertolt Brechtiga, kes oli samuti Natsi-Saksamaalt põgenenud.

Paraku oli Weilli viimane koostöö temaga olnud raske, näiteks sisaldas see episoodi. kus Brecht ühel hetkel olevat hüüdnud: "Ma löön selle võltsi Richard Straussi trepist alla!"
Vastumeelselt pöördus Weill taas Brechti poole. Üha dogmaatilisemaks muutuva marksistina vihkas Brecht balletti, arvates, et see on kõigist kunstiliikidest kõige kodanlikum.
Sel ajal elas ta aga paguluses Šveitsis ja oli hingeliselt sama katki kui Weill. Aga isegi marksistidel on vaja süüa, nii et ta tuli nädalaks Pariisi, viskas teksti valmis, võttis palga vastu ja lahkus.
"Pärast nädal aega B. [Brechtiga] töötamist olen veelgi kindlamal arvamusel, et ta on üks kõige tõrjuvamaid ja ebameeldivamaid inimesi, kes siin maamunal ringi jookseb," kirjutas Weill peagi pärast seda.

Vaatamata Brechti vastumeelsusele projekti vastu, kannab libreto kõiki tema parima loomingu tunnuseid.
Teos räägib Annast, naisest, kelle saadab laia maailma raha teenima tema ahne ja ekspluateeriv perekond. Reisi ajal külastab ta seitset linna ja avastab igas neist ühe surmapatu. Iga kord, kui ta järgib oma südame loomulikke soove, süüdistatakse teda rahateenimise teel takistavas "patus".
Brecht tõstatab seega ristiusu põhitõdesid kahtluse alla seadva küsimuse: kas patud on tõesti halvad või kasutatakse neid lihtsalt ära selleks, et muuta inimesed nõuetele vastavaks ja neid oleks lihtsam ära kasutada?

Rahateenimisvajaduse ja oma südamesoovide vahel lõhki rebituna on Anna freudistlikult lõhestunud isiksus.
Algses lavastuses oli roll jagatud laulja ja tantsija vahel. See idee tekkis teose kavandamisel, kui Edward James märkas, et Weilli naine, kuulus laulja Lotte Lenya, sarnaneb silmatorkavalt tema enda naise, tantsijanna Tilly Loschiga. Weill nõustus kontseptsiooniga, hoolimata asjaolust, et tal oli afäär lavakunstniku naisega, samal ajal kui Lenya oli asunud hasartmänge mängima nägusa blondi kaasstaariga hiljutisest Weilli lavastusest "Mahagonny linna tõus ja langus".
Nad olid siiski endiselt sõbralikes suhetes ja tehingu magustamiseks andis Weill Lenya armukesele osa Anna perekonda kujutava meeste vokaalkvarteti liikmena (tavaliselt esitab Anna ema rolli bassilaulja).

Muusikaliselt pidas Weill seda "parimaks partituuriks, mille olen siiani kirjutanud". Kui teised 20. sajandi alguse heliloojad püüdsid luua üha keerukamaid, dissonantsidest kubisevaid partituure, siis Weill ühendas uuendused populaarsete stiilidega.
Tema muusika teosele rõhutab nutikalt Brechti teravmeelsust ja hammustavat ühiskonnakriitikat mitmete valsside, fokstrottide ja tangodega. Ühes teose osas kuuleme barbershopi , "Uhkuses" jäljendab Weill Straussi "Nahkhiirest" tuntuks saanud valssi. Siit leiab teisigi paroodiaid. Osa "Laiskus" lõpus jäljendab perekond religioosset madrigali, kes palvetab, et Anna neile palju raha teeniks.
Kõige viimast pattu "Kadedus" saadab õõnes võidumarss – idealistlik Anna on praktilisele Annale alla jäänud, ta on raha kokku saanud - õhku jääb aga küsimus, mis hinnaga?

Esitajad:

Anna - Magdalena Kozena
Anna perekond – Andrew Staples, Ross Ramgobin, Florian Bösch

Londoni Sümfooniaorkester

Dirigent Simon Rattle

Salvestus on tehtud 2022. aastal ja ilmunud jaanuaris 2025 LSO plaadimärgi all (1 hr., 55 min.)

192K AAC

SPECIAL PROGRAM: Les Sagas musicales
Luciano Pavarotti, tènor superstar (1/7) : L'Enfant de Modène (1935-1960)
Repeat of Program at GMT 0700/EDT 3:00AM ( 1 hr., 30 min.)